Otse põhisisu juurde

Postitused

Eriskummaline aastavahetus

Olen viimased kaks uut aastat vastuvõtnud oma pere ja lähedastega ning peaaegu alkoholi vabalt (#viimaseldetsembripäevaleijoo). Miski pärast on ikka traditsioon, et uue aasta peab vastuvõtma sõpradega ja suure joominguga (või veidi väiksema joominguga) ning laud peab samuti toidust lookas olema. Selle aasta võtsin vastu maal kodus olles. Peale minu oli veel emme ja issi ja minu hall kleenuke kass Tupsu.

Terve päeva õmblesime emaga mulle uut kleiti. Sest olen avastanud, et poes pole selliseid kleite nagu mina tahan. Ägeda, erilise, värvilise mustriga, lehviv ja loomulikult taskutega. Õhtu saabudes tuli alles meelde, et ma pole terve päev söönud ja nii soendasin meile eilset "jõulupraadi" - kartul, verivorst ja hapukapsas - ei midagi suurt ja erilist. Vaatasime isaga telekast etv aastavahetusprogrammi ning tund enne uut aastat alustasime ema poolt väljamõeldud töötoaga.

Otsisime välja vanad ajakirjad, igale ühele A3 valge paberi, käärid, liimid ja pliiatsid ning algaski vaikne…
Hiljutised postitused

Jõulud täiskasvanuna

Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Ma tean seda, sest pakin taaskord kinke Tartu kaubandusekeskuses Tasku. Neljas aasta. Enne seda. Vihkasin pakkimist. Kinke ei meeldinud ka teha. Nüüd pakkida võin. Võib-olla isegi meeldib, sest arvan, et oskan üpriski hästi pakkida. Eks nelja aastaga on seda oskust ja kogemust oma jagu kasvanud ka. Aga vot kinke ei taha ma siiani väga teha. Tunnen alati, et kink pole piisaval südamaga tehtud ja inimene vaatab kingitud hobuse suhu. Kui mitte hobuse suhu, siis kinkijale otsa (ehk siis mulle), naeratab ja ütleb: "oi aitäh, nii armas!" Aga tegelt on ta veidi pettunud... Nii ma alati arvan ja kardan.


Aga mis mulle tegelikult on oluline, et jõulude ajal kindlasti peab olema?

Jõulud peavad kindlasti olema valged. Veider on lihtsalt see, kuidas ma see talv seda lund kuidagi väga loomulikuna võtan. Kuigi alles oli ju kui ma lendasin keset veebruari Austriasse, siis kui siin oli lumi üle pahkluu, aga seal hakkas see juba vaikselt ära sulama. Ainult mäetipus pais…

Aga nemad alustasid!

"Ma olen kõige poliitika kaugem inimene üldse!" , "Noo, ma ei usu, mina ikka olen see kõige kaugem. Ma ei käi näiteks üldse sotsiaalmeedias!" - sellised laused kostusid täna koolis köögis lõunatades, sel samal ajal kui telekast käis riigikogu istung ning, kus härra peaminister (lasteaiakasvataja) Ratas isiklikult noomis ja kurjustas EKRE "lasteaia lapse" Martiniga. Pärast seda "tulist" võistlust õppejõu ja minu kursaõe vahel, et kumb siis neist poliitika kaugem inimene on. Lisasin mina sellesse vestlusesse, et mind poliitika huvitab. Ma muidugi ei hoia igapäevaselt silma peal nendel jaburatel tegemistel, aga kui silma ja kõrva hakkab, siis vaatan ja kuulan üle.


Aga see on väga normaalne ja tavaline, et tänapäeva inimesed ei ole huvitatud poliitikast, või siis sõpradega kiruda ja netis kommenteerida - selleks nad ikka aja leiavad. Kasvõi iga päev mõned minutid. Mul ju tegelikult EKRE vastu midagi ei ole, sest niikaua kui on olemas Helmed niikaua …

10 sammu tehtud - vahekokkuvõte

On aeg teha väike vahekokkuvõte minu nullukulu sammudest. Head ja vead. Ja lisamärkused. Ning kas tasub sellele nii palju aega kulutada ja oma argimuredele neid lisa muresid juurde tekitada? Ei loo top kümmet, vaid alustan selles järjekorras nagu ma neid siia blogisse lisasin.

Esimene samm:
Rimist ostetud OrganiCup, millest põhimõtteliselt kõik alguse sai. Ma olin alguses natuke skeptiline ja kartsin seda kasutada. Ei tundunud, et mul neid sidemeid nii palju ka kulub, et sellega kohutavalt nüüd maailma reostaks. Tampoone ma ka ei kasutanud, sest need olid ebamugavad. Nüüd kui olen mõned kuud kasutanud seda uut toodet. Ütlen vaid üht: PARIM nullkulu ost. EI. Parim ost üldse. Hügeeniline. Mugav. Nagu polekski menstruatsiooni. Kas osta? Kindlasti! Sinna juurde soovitan osta ka vajadusel riidest õmmeldud sidemed, mida on võimalik korduvalt kasutada. Sest alguses võib harjumatu cupi paigaldada ja seljuhul võib veidi lekkida. Kui ei ole veel, siis soovitan esimese asjana järgneval poetuuril …

Katkine grammofon

Mäletate, ma kirjutasin, et otsin tööd. Sel ajal küsis mu korterikaaslane väga konkreetse küsimuse: "Mis tööd sa ootad?" ja minus vastus oli: "Ootan, et töö tuleb minud juurde, mitte ei pea ise seda nõela heinakuhja seest otsima." Tundub naiivne. (Ma tunnen naiivsed inimesed kohe ära. Kuid kunagi ei taha uskuda, et ma ise oleks naiivne.) Võib ju rääkida sisetundest ja mida kõike veel. Aga sellele küsimusele vastates tundsin vabanemist, et sain välja öelda seda, mida mõtlesin. See töö tuleb ISE minu juurde. Pean olema lihtsalt uutele pakkumistele avatud. Need nö. kanalid avama.

Niisiis, järgmine päev pärast seda vestlust korterikaaslasega, kirjutas mulle minu jõulukinkeleti ülemus, et küsida, kas olen ka see aasta detsembris pakkimistiimis kambas, loomulikult oli vastus JAH. Ma ootasin seda küsimust juba pikemat aega. Aga kuna, siis oli oktoobri algus ja mul oli kohe vaja leida tööd. Siis pidin oma armast ülemus hoiatama, et võib-olla leian varem mõne töökoha, mis v…

Sport + sport = energia

Proovitrennis käidud nagu naksti. Valisin kodule lähima koha - Tähtvere tantsukool. Kui jaanuaris käisin ka lähimas tantsukoolis, milleks oli DanceAct Karlovas, siis seekord on miinuseks asukoht koolist. Tähtvere on küll Vaksali lähedal aga Karlova jääb hoopis teisele poole linna. Aga, et ei tunduks, et ma niisama 3 kilomeetrit maha jooksen, siis jooksin läbi ka mõned poed - üks väike märkmik, mis aitab organiseerida, mu kiiret ja järjest toimekamat elugraafikut, sest millegi pärast ma elan koguaeg hirmu all, et äkki unustan midagi ära, mida ma olen lubanud, kas kellegile või endale ja teiseks oli vaja mantlile uued nööbid osta. Alati on lihnte asju edasi lükata, öelda, et praegu pole aega. Kiire on! Pean jõudma trenni ja kindlasti ei jõua ma enne seda poole tunniga valida endale märkmikut ja nööpe. Pluss olen ma alati närvis kui ma pean minema uude kohta. Ja kohe kindlasti ei tunne ma end mugavalt hoonetes, kus peamine tegevus on SPORT.

Ime ime, jõudsin lausa 15 minutit varem kohale,…

Lähme trenni?

Selle blogimise ja nullkulutamisega olen nüüd jõudnud palju olulisemasse punkti. Ei saa aidata, ei saa muuta, ei saa armastada, kui ei oska aidata, muuta ja armastada iseennast. Ükskõik, mis probleemi ma ei lahendaks jõuan ikkagi küsimuseni: "Kes olen mina? Mida mina vajan? Mis mulle on hea?". Ja kui ma ei tea sellele vastust, siis on kummaline lahendada maailma muresid. Kõlab egoistlikult eks? Aga kes ütles, et kui armastad iseend, et alles siis oskad armastada ka teisi? Selles on ju mingi tõepõhi all? Ja ma arvan, et see laieneb ka õpetamisele (õpi ja siis õpeta), muutmisele (muutu ja siis muuda), aitamisele (saa abi ja siis anna abi), hooli (siis hoolitse). Viimasel ajal koolis kõik loengud keerlevad pigem teema juures, kes ma olen, kui, et mida ma teen...


Mul oli kõrvapõletik. Väiksena oli seda pidevalt, aga nüüd täiskasvanuna pole olnud. Perearst ehmus end toolil kringliks ja palus kindlasti kõrvaarsti juures end läbi vaadata. Lisaks soovitas ta mul kõrvapõletiku vastu …