Otse põhisisu juurde

Postitused

Sport + sport = energia

Proovitrennis käidud nagu naksti. Valisin kodule lähima koha - Tähtvere tantsukool. Kui jaanuaris käisin ka lähimas tantsukoolis, milleks oli DanceAct Karlovas, siis seekord on miinuseks asukoht koolist. Tähtvere on küll Vaksali lähedal aga Karlova jääb hoopis teisele poole linna. Aga, et ei tunduks, et ma niisama 3 kilomeetrit maha jooksen, siis jooksin läbi ka mõned poed - üks väike märkmik, mis aitab organiseerida, mu kiiret ja järjest toimekamat elugraafikut, sest millegi pärast ma elan koguaeg hirmu all, et äkki unustan midagi ära, mida ma olen lubanud, kas kellegile või endale ja teiseks oli vaja mantlile uued nööbid osta. Alati on lihnte asju edasi lükata, öelda, et praegu pole aega. Kiire on! Pean jõudma trenni ja kindlasti ei jõua ma enne seda poole tunniga valida endale märkmikut ja nööpe. Pluss olen ma alati närvis kui ma pean minema uude kohta. Ja kohe kindlasti ei tunne ma end mugavalt hoonetes, kus peamine tegevus on SPORT.

Ime ime, jõudsin lausa 15 minutit varem kohale,…
Hiljutised postitused

Lähme trenni?

Selle blogimise ja nullkulutamisega olen nüüd jõudnud palju olulisemasse punkti. Ei saa aidata, ei saa muuta, ei saa armastada, kui ei oska aidata, muuta ja armastada iseennast. Ükskõik, mis probleemi ma ei lahendaks jõuan ikkagi küsimuseni: "Kes olen mina? Mida mina vajan? Mis mulle on hea?". Ja kui ma ei tea sellele vastust, siis on kummaline lahendada maailma muresid. Kõlab egoistlikult eks? Aga kes ütles, et kui armastad iseend, et alles siis oskad armastada ka teisi? Selles on ju mingi tõepõhi all? Ja ma arvan, et see laieneb ka õpetamisele (õpi ja siis õpeta), muutmisele (muutu ja siis muuda), aitamisele (saa abi ja siis anna abi), hooli (siis hoolitse). Viimasel ajal koolis kõik loengud keerlevad pigem teema juures, kes ma olen, kui, et mida ma teen...


Mul oli kõrvapõletik. Väiksena oli seda pidevalt, aga nüüd täiskasvanuna pole olnud. Perearst ehmus end toolil kringliks ja palus kindlasti kõrvaarsti juures end läbi vaadata. Lisaks soovitas ta mul kõrvapõletiku vastu …

Kaks esmaspäeva järjest

Pärast seda kui terveks sain olen rohkem püüdnud mõelda endale ja vähem vaeva näha, et teised mu ümber oleksid õnnelikud. Ma kaldun ikka olema selline, kes vaatab, et kõigil oleks hea olla, kes on mu ümber. Ma lausa muretsen sellepärast, et kui keegi seltskonnas ei tunne end millegi pärast hästi, siis see on minu süü. Et ma ei anna talle piisavalt tähelepanu või tal on igav. Sellepärast võib juhtuda ka, et mina olen seltskonnas see, kes kannab rolli nimega "tola" või "narr", sest mulle on väga oluline, et inimesed, kes minuga on, tunnevad end hästi ja veel parem kui lausa õnnelikuna. Tegelikkus on, aga see, et ma unustan iseendale tähelepanu anda, sest kogu mu energia kulub teistele. Seekord aitas mind korrale kutsuda väike sutsakas kodus, maal olemine. Pere lähedus ja linnast eemaldumine on nagu värske hingetõmme, mis annab jälle energiat linnas ellujäämiseks.



Pole vist kunagi tulnud linna pühapäeva hommikul. Täna on see eriline päev, kui täna on esmaspäeva tunne …

Kõige olulisem on...?

Tervis!
Tervis!!
Tervis!!!
Oleks nagu väga lihtne ja loogiline nähtus meie ümber. Oled terve, on ka tervis olemas. Aga millegi pärast meenud selle väärtus alles, siis kui oled haige. Siis enam ei kujutagi ette, mis tunne oli olla terve. Aga igatsed seda! Kohutavalt igatsed! Nagu elu armastust! Võib-olla rohkemgi veel. Nüüdseks olen olnud tõbine alates üleeelmisest kolmapäevast ja kohutavalt haige alates eelmisest esmaspäevast. Alguses lihtsalt nõrk olla ja väike köha. Siis kohtud nädalavahetusel oma väike vennaga, kellel ainult kohutav nohu. Siis jagate oma vahel neid. Ja lõpuks oligi mul köha juurde veel nohu. Aga juba sünnistsaadik läheb minu nohu otse kõrva. Väiksena ei saanud kordagi ühtegi külmetust põdeda ilma kõrvapõletikuta. "Emme, miks mul siin pildi peal müts peas on, kuigi olen toas?"; "Sest sul oli kõrvapõletik" Ja kõik lapsepõlve talve pildid on mul mütsiga (liialdus ei tee paha).

Ja nüüd ma siin olen koos kõrvapõletikuga, mida mul pole juba iidamasta…

Otsin tööd!

Vahest ei saa ma aru miks ma pean olema nii aktiivne. Et iga päev on mingid sündmused ja kohustused. Ei saa lihtsalt kodus istuda ja vahtida lakke. Samas alateadvuses ma praegu otsingi tegevust, et ei pea olema "kodus", kus ma ei tunne end 100% koduselt. Sest õpime ju ainult oma vigadest. Edasipidi püüan teha otsuseid, võttes endale mõtlemisaega. Eriti kui on vaja teha suuri otsuseid. Nohjah ja selle korteri osas ma arvasin, et ei pea võtma mõtlemisaega. Sest tundsin pärast Austriast tagasi tulles, et tahan elada üksi ja pean kiirelt leidma kodu ja töö Tartus. Kiiresti!!! Mis lõppes sellega, et ei saanud ma kodu ja ei leidnud ma tööd (siiani). Kas on vaja rahmeldada? Küsin ma endalt. Rohkem on vaja hingata. Sisse ja välja. Mõelda. Ja siis uuesti hingata. Pole vaja end ka survestada ja blokkida enda peas mõtteid, et seda ei tee ma mitte kunagi. Mitte iialgi. Sest võib juhtuda, et tulevikus just seda sa teed.



Olla avatud kõigele. Kõigele, mida pakutakse. Kõigele, mis elul mull…

DRAAMA ja huulepalsam

DRAAMA festival on iga aastane teatri festival Tartus. Esimest korda olin ma seal vabatahtlik 5 aastat tagasi. See oli ka parim aasta vabatahtlikuna. See oli erilisem kui teised aastad. Nimelt terve Küüni tänav ja pool Raekoja platsi täideti siniste 2x5m konteineritega, mida muidu kasutatakse enamasti ehitusplatsidel kontoriruumidena. Ma arvan, et neid oli umbes 20 tükki. Igas konteineris ühe teatrikunstniku väljapanek mõnest tema loomingust teatritöös või muu iseloomustav ruum temast endist. Meie ülesanne oli kõiki neid teatrikunstnike aidata värvimis-, liimimistöödes. Hiljem oli meie ülesanne neid kõik festivalipäevad neid 8h valvata. Mis oli kõige põnevam. Naljakam. Shokeerivam. Sest siis nägid sa inimesi tänaval. Nende reaktsioone. Nende kommentaare. Nende rõõmu. Nende viha. Nende lollusi.

Mõned tulid küsima meilt, miks ja milleks. Kas see on meie arvates mõtekas või räige maksumaksjate ära kasutamine. Et miks neilt pole küsitud, kas nad tahavad selle eest maksta. Äkki neile ei me…

Wanna be hairdresser

Need lapsepõlve unistused on ikka imelikud unistused. Need jäävad sind elulõpuni kummitama. Kui 3aastane Grete juba lõikas Barbidel ja nukkudel juukseid, mis lõppes sellega, et nuku jäi kiilakaks või kui Grete teadis koolis alati vastust, mida öelda küsimusele "Kelleks tahad sa saada?", aga kui see lõppes sellega, et poisid norisid, et minust saab tulevikus uus Vändra meestejuuksur, siis see ei kõlanud enam üldse nii ekslusiivselt ammugi mitte inspireerivalt. Lisaks kodus rääkis ema, et juuksuri töö pole üldse kerge: peab püsti seisma ja kemikaale kokkusegama ning see ei mõjuks ühele noorele naisterahva tervisele hästi. Nii pidin mõtlema välja muu ameti, mis mind samuti inspireerib - sisearhitekt.

Sellest on nüüd möödas 8 aastat kui Grete tegi otsuse pürgida sisearhitektiks saamise poole. (Vahepeal oli ka mõte stsenograafia- mis on sarnane sisearhitektiga, aga kujundamine toimub teatri piirides). Aga tegelikult olen ma siin - mind võib kutsuda graafiliseks disaineriks (vaja…